Euroopa Liidu (EL) loomine eeldas nende riikide raha- ja vahetuskursipoliitika tihedamat koordineerimist ning kollektiivse valuutaregulatsiooni mehhanismi loomist, esiteks selleks, et viia tehingukulud miinimumini vastastikuse kaubandus- ja majanduskoostöö protsessis. ja teiseks, et suurendada tõhusust, täidab raha ühtse majandusruumi territooriumil nii väärtusmõõtja, vahetusvahendi kui ka maksevahendi ülesandeid.
Vajalike tingimuste loomine üleminekuks ühtsele raha- ja vahetuskursipoliitikale ning rahvamajanduskomplekside ühendamisel põhinevale ühisrahale toimub vastavalt teatud objektiivsetele seadustele.
Samal ajal on igal etapil koos rahalise integratsiooni üldiste mustritega oma spetsiifilised mustrid. Kaasaegsetes tingimustes loob Euroopa ühisraha alusel läbiviidav rahaline integratsioon võimsa tõuke EL-i riikide edasiseks sotsiaal-majanduslikuks ühtsuseks. See kiirendab kapitalivoo protsesse ning muudab panga- ja krediidisüsteemi mobiilsemaks ja tõhusamaks.
Rahapoliitiline integratsioon EL-is avaldab eriti tugevat mõju liikmesriikide pangandussüsteemile. Siin on tagajärjed:
1) teenindusvaldkondade selgem jaotus erinevat tüüpi rahasüsteemide vahel;
2) rahasüsteemi dominandi - keskse - rolli muutumine
purk;
3) ühise võitluse rakendamine pangandusriskide vastu riskitegurite tuvastamise meetodite standardimise, nende süstemaatilise standardiseeritud arvestuse, analüüsi, kontrolli ja prognoosimise alusel.
Euroala riikide pangandussüsteemide struktuur hakkas muutuma juba 90ndate esimesel poolel. XX sajand Need muutused ei toimunud mitte ainult ühisraha kujunemise, vaid ka majanduse globaliseerumisprotsesside mõjul.
Peamised muutused euroala riikide pangandussüsteemides on järgmised:
krediidi- ja finantsturul osalejatele esitatavate nõuete ühtlustamine;
kommertspankade ja teiste krediidi- ja finantsturul osalejate reguleerimise meetodite ühtlustamine;
aruandluse ja kasutatud dokumentide vormide ühtlustamine;
kommertspankade tegevustingimuste ühtlustamine erinevates riikides;
pankade ühinemise protsessid riiklikul tasandil ja erinevate riikide pankade vastastikust läbitungimist.
Euroopa pankade kasvav kapitaliseeritus ja suurenevad rahavood loovad soodsad tingimused pankade ühinemiste ja ülevõtmiste arendamiseks. Viimase viie aasta jooksul Euroopa riikides tehtud pankade ühinemiste ja ülevõtmiste analüüs võimaldab jõuda järgmistele järeldustele.
Euroopa riikide pangandussüsteemide ümberstruktureerimine oli peamiselt “kaitse” iseloomuga, s.t. Selle eesmärk oli pigem ennetada finantssektori dereguleerimise ja globaliseerumisega seotud ohte, mitte kasutada ära sellest tulenevaid võimalusi.
Pankade positsioonide tugevdamine siseriiklikel turgudel nõuab enamikus Euroopa riikides paratamatult nende tegevuse rahvusvahelistumist.
Samuti on Euroopa pankade rahvusvaheline tegevus keskendunud USA-le ning kiiresti arenevatele Kesk- ja Ida-Euroopa, Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasia riikidele.
Üheks ühtse “pangandus-Euroopa” kujunemist raskendavaks teguriks on pangandussüsteemide ja finantsturgude reguleerimise õigusnormide ebapiisav väljatöötamine. Euroopa Keskpank, mis soovib tegutseda kõigis Euroopa riikides, peab võitlema kolmekümne riikliku seaduse ja pangandusregulaatoriga. Sellistes tingimustes on see eriti raske jaepankadel, kelle tegevus on allutatud kõige rangemale regulatsioonile.
Praegu on Euroopa pangad multifunktsionaalsed asutused, mis teostavad erinevat tüüpi tegevusi väga erinevates kombinatsioonides. Samas on rahvusvahelistumise väljavaated teatud tegevusliikide puhul soodsamad kui teiste tegevusliikide puhul. Tehnilistel ja muudel põhjustel (sealhulgas selliste pankade leebema reguleerimisega seotud põhjustel) saavad hulgipangad kergemini läbi viia rahvusvahelisi ühinemisi ja ülevõtmisi, samas kui jaepankadel on selliste tehingute tegemisel suuri raskusi.
Üldiselt mõjutab pankade lähiaastate strateegiat uue kapitali adekvaatsuse lepingu (“Basel-P”) jõustumisega kaasnev uute mängureeglite kehtestamine.
Integratsiooniprotsessis olev Euroopa pangandussüsteem omandab uusi kvalitatiivseid jooni. Globaliseerumise kontekstis muudetakse see üha enam maailmamajanduseks. Uuele tegelikkusele vastamiseks töötavad Euroopa pangad selle nimel, et parandada tegevust tõhusust, suurendada kapitalibaasi, laiendada finantsinstrumente, tugevdada likviidsust ja koondada pangakapitali.
Euroopa pankade viimaste aastate arengu oluliseks jooneks on suhteliselt väikeste pankade juhtpositsioon nii välisvarade kui ka välismaal teenitud kasumi osatähtsuses. Nende juhtrolli selgitab muuhulgas strateegia, mille eesmärk on arendada tegevusi väljaspool riigi turgu. See strateegia on tingitud asjaolust, et neil pankadel ei ole riigisiseseks arenguks hiiglaslike pankade ees konkurentsieeliseid. Markantne näide on Austria pankade tegevus Kesk- ja Ida-Euroopas. Austria pankade kiire edasiminek (Raiffeisen Bank,
Bank Austria Creditanstalt ja Erste Bank) Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on seletatav nende suhtelise nõrkusega EL-i turul, kus nad ei suuda konkureerida pangandusgigantidega (Deutsche Bank, HSBC, UBS, Societe Generale jt).
EL-is on viimastel aastatel palju tööd tehtud selle nimel, et luua ühtne finantsruum, kus pangad, investeerimisfondid ja finantsettevõtted saaksid vabalt oma teenuseid ja tooteid müüa. Üks pangandus- ja finantslõimumise süvendamise ja laiendamise meetmeid oli finantsteenuste tegevuskava (FSAP) rakendamine. ELi majandus- ja rahandusministrid võtsid selle vastu 1998. aasta detsembris Viinis ning see oli kavandatud viieks aastaks (2000–2005). See sisaldas kolme peamist suunda:
1) meetmed integreeritud finants- ja panganduse hulgituru loomiseks
teenused;
2) finantsteenuste ühtse jaeturu ja tõhusate maksesüsteemide loomine;
3) usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve ühtsete reeglite ja struktuuride väljatöötamine ELi tasandil.
pärast enamiku ette nähtud meetmete rakendamist
FSAP seab täna pangandusringkondadele järgmised ülesanded, mille eesmärk on veelgi süvendada ELi riikide pangandusintegratsiooni:
rahvusvahelistele finantsaruandluse standarditele (IFRS) ülemineku lõpuleviimine;
meetmed finantsinstrumentide tarnete arvestuse ja väärtpaberitehingute lõpparveldusega seotud turujärgsete tegevuste ühtlustamiseks;
meetmed ühtse jaepanganduse turu loomiseks kogu ELis.
Juba mitu aastat on tehtud tööd ühtse Euroopa maksesüsteemi (Single European Payment Area – SEPA) loomise nimel. Seda tööd koordineerib ja juhib Euroopa maksete nõukogu. Juba on välja töötatud SEPA toimimise projekt, mis hakkab toimima iseregulatsiooni põhimõttel.
EL-i arenguvajadused tingisid kvalitatiivselt uue euro osalusega maksesüsteemi loomise. Praegu teostavad eurodes arveldusi maksesüsteem TARGET (Trans-European Automated Express Bruss Settlement System reaalajas), hulgiarveldussüsteem EBPOl (EURO 1) ja Euroopa Pangaliidu (EBA) jaearveldussüsteem STEP1. .
Seega toob piiriülene integratsioon ühelt poolt kaasa siseriiklike pangateenuste turgude konsolideerumise ja põimumise, uute ametlike ja mitteametlike institutsionaalsete vormide tekkimise mesomajanduslikul (piirkondlikul) ja megamajanduslikul (rahvusvahelisel) tasandil ning teiselt poolt riikidevahelisel tasandil. teisalt tähendab see rahvusvaheliste institutsioonide domineerimist riiklike üle.
Enesetesti küsimused
Mis on Rahvusvaheline Valuutafond, millal ja mis eesmärgil see loodi?
Kaasaegse IMF-i organisatsiooni omadused.
Mis on Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, millal ja mis eesmärkidel see loodi?
IBRD kaasaegse organisatsiooni tunnused.
Mille poolest IMF erineb IBRDst?
Millised on USA pangandussüsteemi eripärad?
Millised protsessid iseloomustavad EL pangandussüsteemi integratsiooni?

EL-i pangandussüsteem on kolmetasandiline süsteem: eesotsas on Euroopa Keskpank, kellele on usaldatud Euroopa Liidu keskpanga ülesanded, teisel tasandil EL-i liikmesriikide keskpangad ja kolmandad on kõigi liikmesriikide kommertspangad (üle 6000).

Euroopa keskpankade süsteem

Euroopa Keskpank (EKP) ja euroala riikide keskpangad moodustavad Euroopa Keskpankade Süsteemi – EKPS (vt joonis 3.1). Samas on euroalaväliste riikide keskpangad Euroopa Keskpankade Süsteemi eristaatusega liikmed: neil ei ole lubatud osaleda euroala ühise rahapoliitika elluviimist puudutavate otsuste tegemisel ning selliseid otsuseid ellu viima. Sellise mitmetasandilise süsteemi tunnuseks on riikide keskpankade funktsioonide piiramine ja põhivolituste üleandmine Euroopa Keskpangale. Selline pangandussüsteemi struktuur hakkas kujunema 1988. aastal ja on läbi teinud teatud, peamiselt kvantitatiivseid muutusi, eksisteerib tänapäevani.

EKPSil, nagu ka EKP-l ja riikide keskpankadel, on sõltumatuse staatus teistest ELi asutustest, samuti riikide valitsustest ja muudest institutsioonidest. Omakorda institutsioonid

Euroopa Liidul ja EMU liikmesriikide valitsustel ei ole õigust sekkuda Euroopa Keskpankade Süsteemi tegevusse. Sõltumatuse tagavad eeskätt pankade direktorite kinnitatud minimaalsed ametiajad, eelkõige riigi keskpanga presidendil - viis aastat, EKP tegevdirektoraadi liikmetel - kaheksa aastat. Vallandamine on võimalik ainult füüsilise töövõimetuse või tõsiste vigade tõttu nende tegevuses. Kõik tegevuste elluviimisega seotud vaidlused ja erimeelsused kuuluvad Euroopa Kohtu pädevusse. Selle sõltumatuse korral on EKPS aruandekohustuslik Euroopa Parlamendi ees, kellele EKP esitab oma tegevuse kohta aastaaruande. Kvartaliaruandeid EKPS tegevuse kohta kuulatakse ja arutatakse kord kvartalis toimuvatel läbirääkimistel Euroopa Parlamendiga EKP presidendi või vajadusel tegevdirektoraadi liikmete juuresolekul.

Riis. 3.1.

EKPS kõrgeim juhtorgan on EKP nõukogu, mis koosneb tegevdirektoraadi liikmetest ja euroala riikide keskpankade presidentidest. EKP nõukogu ülesannete hulka kuulub juhiste kohandamine ja otsuste tegemine EKPSi loomise eesmärkide saavutamise tagamiseks, EL-i rahapoliitika põhielementide, nagu intressimäärade, riikide keskpankade kohustuslike reservide suuruse määramine, ja rahapoliitika teostamiseks konkreetsete juhiste väljatöötamine. Lisaks kiidab EKP nõukogu heaks Euroopa Keskpanga ja selle juhtorganite sisekorralduse eeskirjad, tegutseb EKP nõunikuna ja määrab, kuidas ta esindab Euroopa Keskpankade Süsteemi rahvusvahelise koostöö valdkonnas. . Juhatajate nõukogu juhib 13 komitee tööd: siseaudiitorid, emissioon, eelarve, välissuhtlus, raamatupidamine ja tulud, õigus-, turutoimingud, rahapoliitika, rahvusvahelised suhted, statistika, pangandusjärelevalve, infosüsteemid ning makse- ja arveldussüsteemid.

Tegevdirektoraat, teine ​​juhtorgan, koosneb presidendist, asepresidendist ja neljast liikmest. Nad valitakse euroala liikmesriikide kodanike hulgast valitsusjuhtide kohtumisel Euroopa Nõukogu ettepanekul pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ja EKP nõukoguga. Tegevdirektoraadi ülesannete hulka kuulub rahapoliitika elluviimine ja Riigi Keskpanga tegevuse juhtimine selle elluviimise raames, samuti vajalike osakondade juhiste väljatöötamine.

EKPSi kolmas juhtorgan on üldnõukogu, kuhu kuuluvad Euroopa Keskpanga president, asepresident ja kõigi EL-i riikide keskpankade juhid. Üldnõukogule on usaldatud järgmised ülesanded:

• EKPSi nõustamisfunktsioonide rakendamine;
• statistilise teabe kogumine ja töötlemine;
• EKP tegevuse kvartali- ja aastaaruannete, samuti iganädalaste konsolideeritud finantsaruannete koostamine;
• vajalike eeskirjade väljatöötamine ja vastuvõtmine riigi keskpanga tegevuste raamatupidamise ja aruandluse standardimiseks;
• ametijuhendite ja värbamisreeglite väljatöötamine EKPs.

Euroopa Keskpanga president on samaaegselt kõigi kolme juhtorgani esimees, samas kui kahes esimeses on tema hääl häälte võrdsel jagunemisel otsustav. Lisaks esindab president EKPd välistes organisatsioonides või määrab selle rolli täitja. Seaduse alusel esindab ta EKP-d seoses kolmandate isikutega.

Euroopa Keskpankade Süsteemi põhieesmärk on säilitada hinnastabiilsus, mis eeldab keskpikas perspektiivis tarbijainflatsiooni taset kuni 2% aastas, vältides samas pikaajalist deflatsiooni. Nagu praktika näitab, saab EKPS selle ülesandega üldiselt hakkama. Inflatsioonimäär saavutas miinimumi 2009. aasta juulis (-0,7%), maksimumi 2008. aasta juulis (4,1%) ning praegu on inflatsioon 0,4%. Aastatel 1996–2016 oli keskmine inflatsioonimäär 1,7%, mis on kooskõlas eesmärgiga.

Eesmärgi saavutamise raames lahendab EKPS järgmisi ülesandeid:

1) määrab kindlaks rahapoliitika põhisuunad ja viib neid ellu;

• 2) hoiab ja haldab riikide ametlikke kulla- ja välisvaluutareserve. Iga riigi keskpanga panus määratakse kindlaks vastavalt tema osale EKP kapitalis. Euroopa Keskpanga reservide maht 1. jaanuaril 1999 oli 39,46 miljardit eurot, millest 85% oli välisvaluutas, ülejäänud 15% kullas. 2016. aasta mais moodustasid reservid 682,7 miljardit eurot, millest rahakuld moodustas 377,7 miljardit eurot, SDR-id 51,5 miljardit ja reservipositsioon IMFis 22,9 miljardit eurot. Euroala riikide ühine kullavaru on 2015. aasta juuni seisuga 10 790,9 tonni Ametlikke kulla- ja valuutareserve saab kasutada valuutainterventsioonideks. Riikide pankade käsutusse jäävaid välisvaluutareserve kasutavad nad oma kohustuste täitmiseks rahvusvaheliste organisatsioonide ees. Nende reservidega muude tehingute tegemine, mis ületavad EKP nõukogu kehtestatud limiiti, tuleb EKPga kokku leppida, et tagada järjepidev vahetuskursi- ja rahapoliitika;
• 3) tagab makse- ja arveldussüsteemide korrektse toimimise. Euroopasiseste maksete tegemiseks on alates 1999. aastast kasutatud kahte üleeuroopalist pangaarveldussüsteemi: TARGET (Üleeuroopaline automatiseeritud reaalajas brutoarvelduste kiirülekandesüsteem – TARGET) riigisiseste arveldussüsteemidega (Reaalajas brutoarveldused – RTGS) ja EBA (Euroopa pangandusassotsiatsiooni süsteem - Euro pangandusliit). Nüüd on kasutusele võetud ühtne euromaksete piirkond (Ühtne euromaksete piirkond – SEPA).

Lisaks täidab EKPS pangandusjärelevalvet ja nõustamisfunktsioone. Eelkõige nõustab ta Euroopa Nõukogu, EL-i liikmesriikide valitsusi ja riikide keskpanku raharingluse, maksevahendite, statistiliste andmete, krediidiasutuste stabiilsuse, finantsturgude küsimustes ning tegeleb ka kogumistöödega. ja statistiliste andmete avaldamine.

EKPSi põhifunktsioonid on keskpankade jaoks traditsioonilised funktsioonid:

Pangatähtede emissioon. Otsuste tegemise monopol

eurotsoonis kuulub see Euroopa Keskpangale;

• rahapoliitika kindlaksmääramine ja rakendamine;
• pangakontode pidamine, maksesüsteemi jälgimine;
• pangandussüsteemi kontroll ja järelevalve.

"Rahvusvahelised pangatoimingud", 2009, N 4

Täna on euro tähtsuselt teine ​​reservvaluuta ning paljude ekspertide, eelkõige USA Föderaalreservi endise juhi Alan Greenspani sõnul on kõik eeldused selleks, et euro asendaks USA dollari maailma põhireservina. valuuta. Artiklis analüüsitakse olukorda Euroopa ühisraha ümber seoses finantskriisiga.

Euroopa Keskpanga poliitika mõju valuutaturgudele

Euroopa ühisraha kuulub riigiülese pangandussüsteemi (Euroopa keskpankade süsteemi, mida juhib Euroopa Keskpank) jurisdiktsiooni alla. Seetõttu on Euroopa Panga tegevusel otsene mõju mitte ainult Euroopa Liidu liikmesriikide majandustele, vaid ka kogu rahvusvahelisele finants- ja rahasüsteemile.

Seoses praeguse ülemaailmse majanduse segadusega on Euroopa Liidu liikmesriikide keskpankade tegevus muutunud veelgi enam sõltuvaks Euroopa Keskpanga poliitikast, millele pärast rahaliidu loomise otsust ja euro kasutuselevõtt, delegeeriti vastutus Euroopa Liidu raha- ja vahetuskursipoliitika eest. Kõiki toiminguid raha- ja valuutaturgudel hakkas läbi viima Euroopa Keskpankade Süsteem.

Euroopa Liidu hindade stabiilsus ning euro stabiilsus raha- ja finantsturgudel sõltuvad sellest, kui hästi koordineeritud, kalibreeritud ja õigeaegseid otsuseid teevad Euroopa Keskpanga juhtkonnad, eelkõige EKP nõukogu.

Euroopa Keskpanga kinnitusel on Euroopa majanduse taastumise algust oodata mitte varem kui 2010. aastal. Arvestades aga tõsiasja, et valuutabloki rahandusvõimude poliitikat on alati iseloomustanud konservatiivsus ja rahapuudus. paindlikkus, euroala majandusnäitajate stabiilne kasv on võimalik rääkida määratud kuupäevast hiljem. Seega võivad Euroopa Keskpanga juhtkonna kriisivastased otsused võimaldada prognoosida euro edasist positsiooni rahvusvahelises raha- ja finantssüsteemis ning Euroopa riikide majanduses.

Võimude rahapoliitika koordineerimise keerukus on seletatav Euroopa riikide integratsiooniliidu eripäraga. Olles integreeritud riikideülene ühendus, mis on olulise osa oma suveräänsetest õigustest, eriti majandus- ja rahandussfääris, üle andnud Euroopa Liidu riikideülestele organitele ning võttes arvesse liikmesriikide majanduse erinevat arengutaset. (eriti hiljuti Euroopa Liidu liikmeks saanud postsovetlike riikide puhul) , Euroopa Liit nõuab iga tema liikmeks oleva riigi finantsnäitajate kohustuslikku arvestamist.

Seetõttu allub riikide keskpankade tegevus Euroopa Keskpanga poliitikale, mis omakorda on sõltuv euroala riikide pankade olukorrast.

Kõige enam piirati Euroopa riikide rahvuspankade sõltumatust 1998. aastal seoses euro kasutuselevõtuga sularaharinglusse, milleks moodustati Euroopa Keskpank ja Euroopa Keskpankade Süsteem, millel on kõik volitused. teostada Euroopa Liidu rahapoliitikat, eelkõige euroemissiooni õigust. Just need institutsioonid on muutunud Euroopa Liidu poliitilisest mõjust kõige sõltumatumaks.

Üleminek Euroopa ühisrahale

Euroopa Liidu liikmesriikide küllaltki pika ülemineku Euroopa ühisrahale tagas ühtne süsteem, mis kinnitati 1997. aastal Euroopa Liidu Amsterdami tippkohtumisel, mis määras rahapoliitika põhielemendid, sh. uus vahetuskursi mehhanism (ROK-2), samuti vastu võetud programmdokumendid - "Agenda 2000", mis määratles Euroopa Liidu ja selle poliitika peamised arengusuunad tuleval sajandil ning "Stabiilsuse ja kasvu pakt". ", mis sillutas teed euro kasutuselevõtule 1. jaanuaril 1999. Viimatinimetatud dokument on Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks väga oluline, kuna nägi esimest korda ette liikmesriikide suhtes karistuste kehtestamist riigieelarve normide rikkumine.

Vastavalt käesolevale dokumendile, kui majandus- ja rahaliidus osaleja ületab Maastrichti lepingus kehtestatud piirmäära<1>eelarvepuudujäägi piirmäära, võtab Euroopa Ülemkogu sellele riigile soovitused vastu kolme kuu jooksul. Järgmise nelja kuu jooksul tuleb need soovitused ellu viia, vastasel juhul rakendatakse kolme kuu möödudes rikkunud riigile sanktsioone: intressivaba hoius 0,2% SKTst pluss 1/10 vahest. eelarve tegelik puudujääk (% SKPst) ja kehtestatud piirmäär. Kahe aasta pärast, kui olukord ei parane, muutub tagatisraha automaatselt trahviks. Lisaks lepiti ülalmainitud valitsustevahelisel konverentsil kokku Euroopa Rahasüsteem-2 mehhanismis. See süsteem eeldas euro ja rahaliitu mittekuuluvate riikide omavääringude suhete reguleerimist.

<1>7. veebruaril 1992. aastal Maastrichtis (Madalmaad) allkirjastatud leping, mis pani aluse Euroopa Liidule, määrates eelkõige vastutuse Euroopa Keskpankade Süsteemi Euroopa Liidu rahapoliitika eest.

Lisaks realiseerub Euroopa ühisraha turvalisus maksete ja arvelduste tehnilise raamistiku tõhususe kaudu, eelkõige süsteemi kaudu, mille kaudu saab ühe päeva jooksul töödelda suuremahulisi piiriüleseid tehinguid.

Euroopas on rahvusvaheliste maksete tegemiseks kolm alternatiivi:

1. Euroopa Keskpankade Süsteemi TARGET maksesüsteem<1>;
2. Pangaliidu euro arveldussüsteem, praeguse nimega Euroopa Pangandusliit (EBA - Euro Banking Association);
3. riiklikud arveldussüsteemid, mis täidavad riigi tööaja ühtlustamist riikidevaheliste maksete tähtaegadega, aruandlusvormingute ühtlustamist ning kaugjuurdepääsu võimaldamist majandus- ja rahaliidu kohalikele maksesüsteemidele ja pankadele.

<1>Üleeuroopaline automatiseeritud reaalajas brutoarvelduste kiirülekanne – TARGET, riikidevaheline automaatne suurte maksete reaalajas arveldussüsteem, mis põhineb eurovaluutat makseteks kasutavate riikide riiklikel reaalajas brutoarveldussüsteemidel (http:// www.target.com/).

Süsteem TARGET, mis moodustab ligikaudu 25% kõigist Euroopa Liidu piiriülestest maksetest, on otseselt seotud riiklike RTGS-i (Real-Time Gross Settlements) kliiringusüsteemidega ja võimaldab piisava katvuse korral makseid reaalajas töödelda. maksva panga kontol. Süsteemi TARGET põhiülesanne on vähendada euroala finantsasutuste vahel maksete liikumise aega ja tagada nende turvalisus nii palju kui võimalik.

TARGET-struktuur on detsentraliseeritud maksesüsteem, kus Euroopa Keskpanga jurisdiktsiooni alla jäävad vaid kõige üldisemad funktsioonid.

Europangaliit on euro kliiringu netoarveldussüsteem, kus infot vahetatakse kogu päeva ja lõpparveldus toimub arvelduspäeva lõpus. Asutatud 1985. aastal Pariisis, et edendada eküü kaubanduslikku kasutamist<2>, see ühendab 56 arvelduspanka 16 riigist. See on väga tõhus süsteem, mis vastab kõikidele kahe- ja mitmepoolse tasaarvelduse nõuetele. Selle kaudu toimub ligikaudu kolmandik kõigist Euroopa Liidus toimuvatest piiriülestest maksetest.

<2>Lühend sõnast European Currency Unit – Euroopa rahaühik, mis tegutses Euroopas aastatel 1979–1998, enne euro kasutuselevõttu; Eküüd arvutati kõigi Euroopa rahasüsteemi kuuluvate valuutade noteeringute põhjal ja sellest sai universaalne maksevahend - arvestus- ja makseüksus, mis võimaldab teha riikidevahelisi makseid ja väljastada laene.

Euroopa Keskpanga struktuur ja funktsioonid

Euroopa Keskpangal on Euroopa Liidu süsteemis maksimaalne riigiülene voli. Järgides oma poliitikat koos riikide valitsustega, kelle huvid ei ole alati sarnased, näitab Euroopa Keskpank oma sõltumatust järgmises neljas valdkonnas: institutsiooniline, tegevus, isiklik ja rahaline.

Need tegevusvaldkonnad on fikseeritud Maastrichti lepinguga, mis sätestas, et Euroopa Liidu riikide keskpankade presidentidel, Euroopa Keskpanga üldnõukogu liikmetel ei tohi olla poliitilisi vaateid ja isikuvabadust; allpool käsitletud kolme Euroopa Keskpanga nõukogu liikmed valitakse kaheksaks aastaks ja riikide pankade presidendid viieks aastaks; pangal on tegutsemisvabadus: Euroopa Keskpangale on antud iseseisev valik rahaturuinstrumentide kasutamisel.

Euroopa Keskpanga rahapoliitika põhineb eelkõige avaturuoperatsioonidel, samuti kohustusliku reservi poliitikal ja krediidihaldusel.

Olulise tähtsusega on harta eriartiklis sisalduv “üldpõhimõte”, mille kohaselt juhib Euroopa Keskpankade Süsteemi Euroopa Keskpanga juhtkond (“otsustusorganid”) ja ennekõike EKP nõukogu, kuhu kuuluvad täitevkomitee ja liikmesriikide keskpankade juhid. Täitevkomitee liikmed nimetab ametisse riigi- ja valitsusjuhtide Euroopa nõukogu majandus- ja rahandusnõukogu soovitusel kaheksaks aastaks, ilma võimaluseta ametisse tagasi nimetada.

EL-i riikide ühise rahapoliitika kujundamise ja elluviimise volitused on EKP nõukogul, mille põhiülesanneteks on: juhiste kohandamine ja otsuste tegemine, et tagada Euroopa Keskpankade Süsteemi loomise eesmärkide saavutamine; Euroopa Majandus- ja Rahaliidu rahapoliitika põhielementide, näiteks intressimäärade, riikide keskpankade kohustuslike reservide suuruse kindlaksmääramine; Euroopa Keskpanga sisekorralduse reeglite ja Euroopa Keskpankade Süsteemi rahvusvahelise koostöö valdkonnas esindamise korra kinnitamine.

Tegevdirektoraat, mis koosneb presidendist, asepresidendist ja neljast liikmest, juhib rahapoliitikat vastavalt Euroopa Keskpanga nõukogu poolt vastu võetud juhistele ja reeglitele ning määrab kindlaks riikide keskpankade tegevuse.

Üldnõukogusse, kolmandasse juhtorganisse, kuuluvad Euroopa Keskpanga president ja asepresident ning kõigi Euroopa Majandusühenduse riikide keskpankade juhid, olenemata nende osalemisest Euroopa Majandus- ja Rahaliidus. Üldnõukogu peamised ülesanded on järgmised:

• Euroopa Keskpankade Süsteemi nõuandefunktsioonide rakendamine;
• vajalike eeskirjade väljatöötamine ja vastuvõtmine riiklike pankade tegevuste raamatupidamise ja aruandluse standardimiseks.

Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet on ühtlasi ka kõigi kolme selle juhtorgani: juhatajate nõukogu, tegevdirektoraadi ja üldnõukogu esimees. EL seadusandluse kohaselt esindab ta Euroopa Keskpanka välistes organisatsioonides.

Euroopa Keskpankade Süsteemi loomisel oli peamine eesmärk säilitada hinnastabiilsus, nagu on kirjas Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirjas. Nimetatud dokumendi kohaselt saavutatakse see järgmiste konkreetsete ülesannete täitmisega:

• ELi rahapoliitika määratlemine ja elluviimine;
• rahvusvaheliste valuutatehingute tegemine;
• Euroopa Rahasüsteemis osalevate riikide ametlike välisvaluutareservide hoidmine ja haldamine;
• maksesüsteemi normaalse toimimise tagamine.

Ühtset rahapoliitikat, mille määrab kindlaks Euroopa Keskpanga nõukogu, rakendavad riikide keskpangad detsentraliseeritult. See peab vastama järgmistele tingimustele:

• turupõhimõtete järgimine;
• kõigi võrdne kohtlemine;
• lihtsus;
• parima efektiivsuse ja kulude suhte otsimine;
• detsentraliseerimine;
• järjepidevus;
• järjepidevus.

Samuti peab see olema kooskõlas Euroopa Keskpankade Süsteemi juhtimisotsustega.

Euroopa Keskpankade Süsteem talletab ja haldab Euroopa Majandus- ja Rahaliidus osalevate riikide ametlikke kulla- ja välisvaluutareserve. Iga riigi keskpanga osamakse määratakse vastavalt tema osalusele Euroopa Keskpanga kapitalis (Euroopa Keskpanga põhikirja kohaselt peavad keskpangad üle kandma välisvaluutareserve summas 50 miljardit eurot).

Riikide pankade käsutusse jäävaid välisvaluutareserve kasutavad nad oma kohustuste täitmiseks rahvusvaheliste organisatsioonide ees.

Euroopa Keskpanga tegevusvaldkond hõlmab:

• laenude, sh pandilaenud, pakkumine finantsasutustele;
• avaturutehingud erinevate finantsinstrumentidega;
• kohustusliku reservi nõude kehtestamine Euroopa Rahaliidu liikmesriikide krediidiasutustele.

Samuti on antud volitused tagada maksete sujuv kulgemine ja hallata liikmesriikide välisvaluutareserve, teha välisvaluutatehinguid kolmandate riikidega, hoida ja hallata liikmesriikide ametlikke rahvusvahelisi likviidseid reserve ning tagada makse- ja arveldussüsteemide häireteta toimimine. Euroopa Keskpangas.

Liikmesriikide pangad peavad panustama euroala ühise rahapoliitika elluviimisse ning Euroopa Keskpank omakorda aitab kaasa „pädevate asutuste poliitika sujuvale rakendamisele, mis puudutab krediidiasutuste usaldusväärset järelevalvet ja krediidiasutuste stabiilsust. finantssüsteem."<1>.

<1>Euroopa Liit. Minevik olevik Tulevik. Ühtne Euroopa akt. Euroopa Liidu leping. M.: Rahvusvaheline kirjastusgrupp "Pravo", 1994. Lk 23.

Euroopa Keskpank ja riikide keskpangad võivad:

• luua suhteid kolmandate riikide finantsasutustega ja rahvusvaheliste organisatsioonidega;
• osta ja müüa igat liiki varasid välisvaluutas ja väärismetallides;
• teostada igat liiki pangatehinguid suhetes kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Euroopa Keskpankade Süsteemi peamised rahapoliitika instrumendid on määratletud põhikirjas (artiklid 17–24). Nende hulka kuuluvad avaturuoperatsioonide läbiviimine, diskontomäära reguleerimine hoiuste ja laenutehingute kaudu ning kohustusliku reservi nõude kehtestamine krediidiasutustele.

Rahapoliitika finantsebastabiilsuse ajal

Kooskõlas 2004. aasta põhiseaduse lepinguga<1>Euroopa Keskpank on kaasatud Euroopa Liidu institutsioonide süsteemi, mis võimaldab tal, eeldusel, et kõik liikmesriigid selle dokumendi aktsepteerivad, etendada olulist rolli finants- ja rahapoliitikas, et tagada edasised saavutused. Euroopa integratsiooni eesmärkidest ja eesmärkidest integreeritud põhistruktuurikomponentide alusel.

<1>Rahvusvaheline leping, mille eesmärk on toimida Euroopa Liidu põhiseadusena ja asendada kõik varasemad Euroopa Liidu asutamisaktid. Allkirjastatud Roomas 29. oktoobril 2004. Ei ole veel jõustunud.

Ent kuigi kõik Euroopa Liitu kuuluvad riigid ei ole põhiseaduse lepingut vastu võtnud (see tekitab Euroopas rahutu poliitilise olukorra, mis mõjutab ka majanduse arengut), on rahvusvahelise raha- ja finantssüsteemi avarus destabiliseeritud. , vaadati põhjalikult läbi Euroopa pangandussüsteemi edasise arendamise tegevuskava, mille tulemusena võeti rahasüsteemi reformimiseks kasutusele enneolematud meetmed.

Euroopa Liidu majandus- ja rahandusvolinik Joaquín Almunia kutsus 6. aprillil 2009 Brüsselis EL-i liikmesriike üles näitama üles solidaarsust ja sidusust oma tegevuses, samuti tegema koostööd rahvusvahelistes suhetes, et omada suuremat mõju riigi otsuste tegemisel. maailmamajandus. Euroopa Liit osales algatuses korraldada Londonis 20. rühma finantstippkohtumine, mis pooldas praeguse rahvusvahelise finantssüsteemi reformimist ja kontrolli tugevdamist finantsstruktuuride üle. Liidul oli oluline roll majanduse elavdamisel – täna võtavad Euroopa Liidu finantsasutused aktiivselt meetmeid oma tegevuse koordineerimiseks Rahvusvahelise Valuutafondi raames.

Samaaegselt nende avaldustega on Euroopa Keskpank alates eelmise aasta sügisest astunud kõige aktiivsemaid samme, et piirata ülemaailmse finantskriisi mõju eurotsooni majandusele ja finantsturgudele.

Eelkõige tagab Euroopa Keskpank intressimäärade koordineeritud langetamise maailma juhtivate keskpankade poolt, vaatamata sellele, et intressimäära on alati peetud inflatsioonivastase võitluse vahendiks kui panga põhikirjas sätestatud peamiseks eesmärgiks.

Euroopa Liidu majanduse deflatsioonioht on sundinud selle juhtkonda uusi meetmeid võtma. 27. novembril 2008 saatis Euroopa Komisjon nõukogule teatise pealkirjaga „Euroopa majanduse elavdamise kava”. Alustuseks öeldakse, et praegused olud on Euroopa Liidu valitsustele ja institutsioonidele „tõeline proovikivi”, mis peab näitama kujutlusvõimet, pühendumust ja paindlikkust. Dokumendi autorid rõhutavad, et liikmesriigid peavad ühiselt majanduslangusele vastu seista. Usaldusväärsuse huvides lõpeb lõputöö fraasiga: "Me upume või ujume koos."

Plaan on üles ehitatud kahele sambale - tarbijanõudluse suurendamine ja Euroopa Liidu konkurentsipositsiooni tugevdamine pikemas perspektiivis. Selleks on välja töötatud „tarkade“ investeeringute strateegia, mis hõlmab investeeringuid energiatõhususe ja energiasäästu parandamisse, puhastesse tehnoloogiatesse, aga ka teadustaristu arendamisse.

Planeeringu peamisteks põhimõteteks on solidaarsus ja sotsiaalne vastutus. Loomulikult annab selline dokument, mida iseloomustab liigne emotsionaalsus, rohkem tunnistust EL-i liikmesriikide majanduspoliitika ebapiisavast koordineerimisest kriisi alguses, hoolimata ühise majanduspoliitika ja Lissaboni strateegia olemasolust (mille eesmärk on muuta ELi majandus maailmas kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks, tuginedes teadmistele , tagada selle jätkusuutlik areng, suurendada töökohtade arvu, tõsta tootlikkust ja töökvaliteeti ning suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust") kui tõhusa kriisivastase võitluse olemasolu. plaan. Selle programmi tõhusust hinnatakse mitte varem kui 2009. aasta lõpus.

Olukord rahvusvahelises majandus- ja rahasüsteemis võimaldas kaaluda võimalust lühendada euroala potentsiaalsetele osalejatele nõutavat kaheaastast üleminekuperioodi, mida arutati 1. märtsil 2009 toimunud Euroopa Liidu tippkohtumisel. vähendada finantskriisi ajal üleminekuperioodi, kuid mitte pehmendada nõudeid kandidaatriikidele. Positiivset otsust selles küsimuses aga veel pole. Euroopa Keskpank on vastu riikide kiirendatud liitumisele eurotsooniga. Varajase ühinemise küsimuse arutelul küsis eelkõige Poola.

Euroopa pangandussüsteemi positsiooni edasine tugevdamine majandus- ja rahandusvaldkonnas sõltub suuresti kolmandate riikide Euroopa ühisrahaga sidumise protsessist, mis on viimasel ajal olnud väga aktiivne ja finantskriisi süvenedes ainult kiireneb.

Praegu on eurotsooni liikmed Euroopa Liidu 27 riigist 16. Viimati liitus tsooniga Slovakkia, mille territooriumil võeti euro kasutusele 1. jaanuaril 2009. Lätis, Leedus ja Eestis on praegu üleminekuperiood, mille kestus võib Euroopa Keskpanga või Euroopa Liidu otsusega muutuda. komisjon, olenevalt riikide majanduste valmisolekust ühineda. Euroopa Keskpank ennustab aga, et pikaleveninud majanduslangus tabab tõsiselt euroala kuueteistkümne riigi nõrgenenud pangandussektoreid.

Seetõttu on mõnede Euroopa Liidu keskpankade juhtide arvates parim väljapääs olukorrast euroala pankade tugeva toetuse rakendamine, samuti Euroopa Keskpanga meetmete tõhususe pidev jälgimine.

A.V.Sysoeva

Riiklik Ülikool -

Majandusgümnaasium

Panganduse integratsioon c. Lääne. Euroopa moodustati ammu enne selle loomist. euroopalik. liit (edaspidi EL) ja sai alguse rahalise integratsiooni elementidest. Selle loomise kindlustanud Rooma lepingule eelnes kokkulepe mitmepoolse valuutakompensatsiooni kohta vahel. Prantsusmaa. Itaalia. Belgia. Holland. Luksemburg ja. Saksamaa, mis ühines nendega 1947. Kuid pangandussektori integratsiooniprotsess. Feri algab majandus- ja rahaliidu moodustamise etapist, mille raames on võrdsete konkurentsitingimuste ja selle valdkonna õigusaktide ühtlustamise alusel tagatud kaupade, teenuste, kapitali ja valuutade vaba liikumine.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel rajatud Euroopa pangandussüsteem on Euroopa integratsiooni tulemus ja samal ajal üks olulisi vahendeid. Euroopa rahasüsteem. Pidevalt toimiva pangandussüsteemi mõjude loomine nõudis rahaliitu kuulunud riikide põhimõtteliste muudatuste kõrval ka ühtsete nõuete vastuvõtmist kõigis liikmesriikides. Riikide pangandussüsteemide ümberkorraldamise protsessid. Euroopa rahaliit ja loomine. Euroopa pangandussüsteem on läbinud mitu olulist arenguetappi.

Esimeses etapis riikidevahelised valuutalepingud. Lääne. Euroopa lepingud sõlmiti peamiselt kahepoolsetel alustel. Nende lepingute alusel viidi läbi: maksebilansi vastastikune reguleerimine, sularahata arveldus, vastastikuste nõuete ja kohustuste kohustuslik tasaarvestus, sooduslaen. Nii sõlmiti aastatel 1947-1950 üle 400 valuuta kliiringulepingu, mis moodustasid ligi kaks kolmandikku Euroopa sisekaubandusest.

Järgmine etapp valuutasuhete arengus oli toimimine aastatel 1950–1958. Euroopa makseliit (edaspidi - EPU), mis kujunes välja mitmepoolsel kliiringu alusel. See liit ühendab 17 riiki. Lääne. Euroopa. Arvutused selle piires tehti tavapärase rahaühikuga, mille kullasisaldus oli 1 Ameerika dollar. Sellest ühikust sai ka Euroopa rahaühiku prototüüp. EPS on prototüüp. Euroopa pangandussüsteem.

Rooma loomise lepingu allkirjastamine 1957. aastal. euroopalik. Majanduslik. Rahvaste Ühendus (edaspidi EMÜ) alustas valuutasuhete arengu järgmist etappi 31. jaanuaril 1959 ja asus toimima. Euroopa rahaliit (edaspidi – EMU), milles tegid koostööd kõik 17 riiki, kes kuulusid endisesse. EPS. Järgnevalt struktuurist. EMU paistis silma. Osalevate riikide rahaliit. Ühisturg. Selle liidu loomise programmi töötas välja erikomisjon, mida juhib endine peaminister. Luksemburg. P. Werner. Pärast selle programmi vastuvõtmist 22. märtsil 1971. a. Nõuanne. ministrid. EMU. Dokument sai nimeks "Werneri plaan", mille elluviimine oli arengus oluline. Euroopa pangandussüsteem loodi 10 aastaks – kuni 1980. aastani.

Esimeses etapis (1971-1974 pp) nähti ette vahetuskursside kõikumiste piiride kitsendamine esmalt ± 1,2%-ni ja seejärel 0%-ni, kehtestada täielik vastastikune konverteeritavus, ühtlustada selle ühtlustamisele tuginev rahapoliitika. ja koordineerimine, ühtlustada majandus- ja finants- ja rahapoliitikat Teist etappi (1975-1976 pp) iseloomustas nende tegevuste lõpuleviimine. Kolmanda etapi (1977-1979 pp) aluseks peaks olema: üleminek riigiülestele asutustele. ELil olid teatud volitused riikide valitsustele, luues Euroopa valuuta eesmärgiga ühtlustada vahetuskursse ja hindu fikseeritud pariteedi alusel. Kavas oli luua ühtne eelarvesüsteem, optimeerida pankade tegevust ja pangandusalast seadusandlust. Eesmärk oli luua ühine raha- ja finantsküsimuste lahendamise keskus ning ühendada keskpangad. EL järgib eeskuju. Föderaalreservi süsteem. USA ühtlustada raha- ja vahetuskursipoliitikat.

Vaatamata mõningatele muudatustele integratsiooniprotsessis, ei viidud Werneri plaani ellu. See oli tingitud lahkarvamustest. EL, eelkõige riikide suveräänsuse ja rahasuhete riigiülese reguleerimise katsete, majandusarengu tempo erinevuste ning 70ndate ja 80ndate alguse kriiside vahel. Rokiv.

Pikaajaline seisak loomingus. Euroopa pangandussüsteem kestis 70ndate keskpaigast 80ndate keskpaigani. Olukord hakkas kvalitatiivselt muutuma 80ndatel. Selleks ajaks oli majandusvõlg ja riikidevaheline regulatsioon tugevnenud. Moodustati ulatuslik institutsionaalne ja organisatsiooniline struktuur.

Järgmine katse luua. Euroopa pangandussüsteemi seostati ümberkujunemisega. Euroopa rahaliit c. Euroopa rahasüsteem. Nende protsesside arendamise olemuse määras esimehe ettepanekute elluviimine. Komisjonitasud. EL. J. Delors, kes pärast nende asjakohast heakskiitu 1989. aasta aprillis. Nõuanne. EL sai nimeks "Plaan. Delors". See nägi ette etapiviisilist ümberkujundamist. Oleme Euroopa rahasüsteemis. Euroopa rahaliit ei ole lihtsalt sügav rahaline integratsioon, vaid millegi liikmesriikide jaoks ühise kujundamine. EL. Euroopa Keskpank ja riikide rahaühikute asendamine ühenduse ühtse valuutaga tulevikus.

Oluliseks sündmuseks Delorsi plaani elluviimisel oli allakirjutamine 1992. aasta veebruaris Maastrichtis ja (Hollandis). Maastrichti leping, mis määratles institutsionaalse ja õigusliku raamistiku. EMU

2. mail 1998 otsustas Euroopa Ülemkogu, millised riigid võivad majandus- ja rahaliidu kolmanda etapi algusest eurole üle minna. Nad said nendeks. Austria,. Belgia gia. Saksamaa,. Iirimaa,. Hispaania,. Itaalia,. Luksemburg,. Holland,. Portugal,. Soome ja. Prantsusmaa. See otsus tehti soovituste põhjal. Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu. EL tuleneb individuaalsetest võrdlusalustest. Komisjonitasud. EL ja. Euroopa Rahainstituut, mil määral vastavad liikmesriigid kehtestatud lähenemiskriteeriumidele. Maastrichti leping ja kanalid tummaks.

Kolmas etapp (1. jaanuar 1999 - 1. juuli 2002) sai liikmesriikide praktilise ülemineku etapiks ühisrahale Alates 1. jaanuarist 1999 fikseeriti euro vahetuskursid riigi omavääringutele ja euro sai nende ühiseks valuutaks. Samuti asendati eküüd euroga vahekorras 1: ja 1:1.

Alustas oma tegevust. Euroopa Keskpankade Süsteem (edaspidi – EKP), mis hõlmab. EKP ja euro kasutusele võtnud riikide keskpangad

Euroopa Keskpankade Süsteem (EKPS) on rahvusvaheline pangandussüsteem, mis koosneb riigiülesest Euroopa Keskpangast (EKP) ja Euroopa Majandusühenduse liikmesriikide keskpankadest (NCB).

Selle süsteemi olemasolu on Euroopa Majandus- ja Rahaliidu loomise protsessi lahutamatu osa. Oma struktuurilt sarnaneb EKPS osaliselt USA föderaalreservi süsteemiga, mis koosneb 13 pangast, mida juhib The Bank of New-York ja mis täidavad üldiselt keskpanga rolli. Samal ajal on Suurbritannia, Taani, Kreeka ja Rootsi riikide keskpangad Euroopa Keskpankade Süsteemi eristaatusega liikmed: neil ei ole lubatud osaleda ühise rahapoliitika elluviimist puudutavate otsuste tegemisel. euroalasse ja selliseid otsuseid ellu viima.

Euroopa keskpankade süsteemi kuuluvad Euroopa Keskpank ja euroalas osalevate riikide keskpangad. EKPSi ja EKP põhikiri kuulutab nende organisatsioonide sõltumatust liidu muudest organitest, EMU liikmesriikide valitsustest ja muudest institutsioonidest. See on üsna kooskõlas ühe riigi keskpanga tavapärase staatusega. Samas on olulise tähtsusega harta eriartiklis sätestatud “üldpõhimõte”, mille kohaselt juhib Euroopa Keskpankade Süsteemi Euroopa Keskpanga juhtkond (“otsustusorganid”). ja ennekõike juhatajate nõukogu poolt. 32

EKP nõukogu, kõrgeim juhtorgan, hõlmab ainult kõiki tegevdirektoraadi liikmeid ning Euroopa Majandus- ja Rahaliidu liikmesriikide rahvuslike väärtpaberite juhte.

Juhatajate nõukogu põhiülesannete hulka kuuluvad:

juhiste kohandamine ja otsuste tegemine Euroopa Keskpankade Süsteemi loomise eesmärkide saavutamise tagamiseks;

EEMSi rahapoliitika põhielementide, nagu intressimäärad, riikide keskpankade kohustuslike reservide suurus, kindlaksmääramine,

selle rakendamiseks konkreetsete juhiste väljatöötamine.

Lisaks kiidab EKP nõukogu heaks Euroopa Keskpanga ja selle juhtorganite sisekorralduse eeskirjad, tegutseb EKP nõunikuna ja määrab, kuidas ta esindab Euroopa Keskpankade Süsteemi rahvusvahelise koostöö valdkonnas. .

Tegevdirektoraat koosneb presidendist, asepresidendist ja neljast liikmest, kes valitakse kandidaatide hulgast, kellel on pikaajaline töökogemus finants- või pangandusvaldkonnas. Nad nimetatakse ametisse EMEA liikmesriikide kodanike hulgast nende riikide valitsusjuhtide kohtumisel Euroopa Nõukogu ettepanekul pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ja EKP nõukoguga (järgmisteks valimisteks). Tegevdirektoraat juhib rahapoliitikat vastavalt Euroopa Keskpanga nõukogu poolt vastu võetud juhistele ja reeglitele ning juhib seega RKP tegevust, võttes vajaduse korral vastu osakondade juhiseid.

Üldnõukogusse, Euroopa Keskpankade Süsteemi kolmandasse juhtorganisse kuuluvad Euroopa Keskpanga president ja asepresident ning kõigi Euroopa Majandusühenduse riikide keskpankade presidendid, olenemata nende osalusest Euroopa välisteenistus.

Üldnõukogu täidab ülesandeid, mida varem täitis Euroopa Rahainstituut ja mida tuleb jätkata EMEA plaani kolmandas etapis.

Üldnõukogu peamised ülesanded on järgmised:

EKPSi nõustamisfunktsioonide rakendamine;

statistilise teabe kogumine ja töötlemine;

EKP tegevuse kvartali- ja aastaaruannete, samuti iganädalaste konsolideeritud finantsaruannete koostamine;

vajalike eeskirjade väljatöötamine ja vastuvõtmine riigi keskpanga tegevuste raamatupidamise ja aruandluse standardimiseks;

Euroopa Keskpanga volitatud kapitali väljamaksmisega seotud meetmete rakendamine ulatuses, mis ei ole reguleeritud EMÜ üldlepinguga;

ametijuhendite ja tööreeglite väljatöötamine EKP-s;

siseriiklike vääringute euro suhtes lõpliku fikseeritud vahetuskursi kehtestamise protseduuri korralduslik ettevalmistus.

Euroopa Keskpanga president on samaaegselt kõigi kolme juhtorgani: juhatajate nõukogu, tegevdirektoraadi ja üldnõukogu esimees; Pealegi on tal kahel esimesel juhul häälte võrdse jagunemise korral otsustav hääl.

Lisaks esindab president EKPd välistes organisatsioonides või määrab selle rolli täitja. Kolmandate isikute suhtes esindab ta seaduse järgi EKP-d.

Liikmesriikide keskpangad on Euroopa Keskpankade Süsteemi lahutamatu osa ning tegutsevad vastavalt EKP juhistele ja juhistele. Euroopa Keskpanga tegevuse korraldamisel kasutatakse laialdaselt ja edukalt kuraatorite institutsiooni, mille iga kuuest tegevdirektoraadi liikmest juhib Euroopa Keskpanga konkreetset tegevusvaldkonda.

EKP nõukogul on volitused rahapoliitika väljatöötamiseks ja selle elluviimise eest vastutab tegevdirektoraat. Nii palju kui võimalik ja asjakohane, kasutab Euroopa Keskpank riikide keskpankade võimalusi.

EKPSi arendamise ja loomise käigus tegid ettevalmistustööd eelkõige kolm komiteed ja kuus spetsialiseeritud töörühma, kuhu kuulusid riikide keskpankade ja Euroopa Rahainstituudi esindajad.

See tiheda koostöö kogemus jätkub EKPSis vajalike muudatustega.

Kolmteist komiteed tegutsevad juhatajate nõukogu juhtimisel:

siseaudiitorite komitee;

pangatähtede komitee;

eelarvekomisjon;

väliskommunikatsiooni komitee;

raamatupidamis- ja kassatulude komisjon;

õiguskomisjon;

turuoperatsioonide komitee;

rahapoliitika komitee;

rahvusvaheliste suhete komitee;

statistikakomitee;

pangandusjärelevalve komitee;

infosüsteemide komitee;

Makse- ja arveldussüsteemide komitee.

Vahendajad, kes võimaldavad Euroopa Keskpangal rakendada majandus- ja rahaliidus osalevates riikides ühist rahapoliitikat, on tema volitatud vastaspooled.

Selleks valitud krediidiasutused peavad vastama mitmele kriteeriumile:

kohustusliku reservi tingimustes on volitatud osapoolte ring piiratud ainult nende krediidiasutustega, kes on loonud kohustusliku reservi;

vastasel juhul laieneb võimalike volitatud osapoolte hulk kõigile euroalal asuvatele krediidiasutustele.

EKP-l on õigus mittediskrimineerival alusel keelata juurdepääs krediidiasutustele, mis oma tegevuse olemuse tõttu ei saa olla rahapoliitika elluviimisel kasulikud;

volitatud vastaspoolte finantsseisundit peavad kontrollima riiklikud ametiasutused ja tunnistama, et see on rahuldav (see säte ei kehti organisatsioonide filiaalide kohta, mille peakorter asub väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda);

vastaspooled peavad vastama riikide keskpankade või EKP kehtestatud konkreetsetele tegevuskriteeriumidele.

Volitatud vastaspooltel on juurdepääs Euroopa Keskpankade Süsteemi võimalustele ainult selle Euroopa välisteenistuse liikmesriigi keskpanga kaudu, kus nad asuvad. RKPd koguvad taotlusi Euroopa Keskpanga operatsioonides osalemiseks ja edastavad need andmed EKP keskarvutisse Frankfurdis. Kogutud taotluste põhjal määrab EKP ressursside turuhinna ja annab vastavad juhised riikide keskpankadele, kes jagavad tehingud osapoolte vahel.

Kaasaegse infotehnoloogia võimalusi arvestades saavad EKPSi tegevuses osaleda ka suhteliselt väikesed organisatsioonid.

Vajadusel saab elektroonilise infovahetuse alusel pakkumisi läbi viia tunni jooksul.

Euroopa Keskpankade Süsteemil on õigus keelata juurdepääs rahapoliitika instrumentidele usaldusväärsuse huvides või juhul, kui vastaspool rikub oma kohustusi jämedalt või korduvalt.