Põhivara (põhivara) bilanss näeb välja nagu võrdsus:

Ta + P = V + Ok

• Ta– põhivara olemasolu aruandeperioodi alguses
• P– põhivara laekumine perioodil
• IN– põhivara realiseerimine perioodil
• Okei

Põhivara bilanss võib sisaldada täpsustavaid kategooriaid: kapitaalremont, põhivara väärtuse suurenemine/vähenemine ümberhindluse tulemusena ja kasutusest kõrvaldamine lagunemise tõttu:

Ta + Pp + K + D = Vp + U + Päike + Ok

• Ta
• lk
• TO
• D
• VP
• U
• Päike
• Okei– põhivara olemasolu perioodi lõpus.

Sel juhul on kõik võrdsuse elemendid antud põhivara esialgses maksumuses. Põhivara bilanss soetusmaksumuses on amortisatsiooni arvesse võttes tihedalt seotud nende soetusmaksumuse jäägiga:

(Ta – In) + Pp + K + D – I = Vp + U + Päike – Iv + (OK – Ik)

• Ta– põhivara olemasolu perioodi alguses
• sisse– perioodi alguses põhivara bilansile langev amortisatsiooni summa
• lk– põhivara laekumine ostu tulemusena
• TO– perioodil tehtud kapitaalremondi (rekonstrueerimine, kaasajastamine) maksumus
• D– põhivara väärtuse suurenemine ümberhindluse tulemusena
• JA– perioodil kogunenud amortisatsiooni summa (miinus kasutuselt kõrvaldatud põhivara kulum)
• VP– põhivara võõrandamine nende müügi tulemusena
• U– põhivara väärtuse vähenemine allahindluse tulemusena
• Päike– riknemise tõttu (ja muudel põhjustel: ülekandmine MNMA koosseisu või käibevara koosseisu jne) mahakandmise tulemusena.
• Yves– kasutuselt kõrvaldatud põhivarale langev amortisatsiooni summa
• Okei– põhivara olemasolu perioodi lõpus
• Ik– perioodi lõpu seisuga põhivara bilansile langev amortisatsiooni summa.

Põhivara jääkväärtust saab väljendada valemiga:

Ost = Ostn + P + K – Vo – I

• Ostk– põhivara jääkväärtus perioodi lõpus
• Ostn– põhivara jääkväärtus perioodi alguses
• P– perioodi põhivara laekumine
• TO– perioodil tehtud kapitaalremondi (rekonstrueerimine, kaasajastamine) maksumus
• sisse– perioodil võõrandatud põhivara jääkväärtus
• JA– perioodil kogunenud kulumi summa.

Varalise seisundi analüüsimiseks on soovitav sellised saldod koostada kõigi põhivaraliikide (gruppide) kontekstis, tuues välja nende aktiivse osa.

Nende saldode andmete põhjal määratakse nende seisundi üldistatud näitajad - sobivuskoefitsiendid, pensionile jäämise koefitsiendid ja uuendamise koefitsiendid. Kui sellised saldod on koostatud põhivaragruppide kaupa, saab kõik need koefitsiendid määrata vastavalt iga grupi kohta.

Käibekapitali bilanss

Käibevara bilanss näeb välja sarnane põhivarade lihtsustatud bilansiga:

Ta + P = V + Ok

• Ta– käibekapitali olemasolu aruandeperioodi alguses
• P– käibekapitali laekumine perioodil
• IN– käibekapitali realiseerimine perioodil
• Okei– käibekapitali olemasolu perioodi lõpus.

Varalise olukorra analüüsimiseks on soovitav sellised bilansid koostada kõigi käibekapitali liikide (gruppide) kontekstis: materjalide, valmistoodete, kaupade jne lõikes.

Vara aasta keskmise väärtuse määramine.

Põhivara keskmise saadavuse arvutamiseks perioodi jooksul kasutatakse mõnikord lihtsustatud meetodit - aritmeetilise keskmise meetodit. Aritmeetiline keskmine on määratletud poolena põhivara olemasolu andmete summast analüüsitava perioodi alguses ja lõpus. Kuid täpsemat teavet põhivara aasta keskmise maksumuse kohta saab teistmoodi.

Aruandeaasta 1. jaanuaril ja 1. jaanuaril kehtinud põhivara maksumuse liitmisel (ja jagamisel 2-ga) saadud poolsumma jagatuna 12-ga on soovitav arvutada põhivara aasta keskmine väärtus. aruandeaastale järgneva aasta, samuti nende varade väärtus iga esimese kohta analüüsitava aasta ülejäänud üheteistkümne kuu arv.

Vaheperioodi (kvartal, poolaasta, 9 kuud) põhivara keskmise maksumuse määramine toimub analüüsitava perioodi kuude arvuga jagamisel poole põhivara väärtusest esimese kuu 1. kuupäeval. perioodi lõpus, samuti põhivara maksumus igal 1. päeval selle perioodi ülejäänud kuudel.

Sarnasel viisil arvutatakse standardiseeritud käibevara keskmine aastane (ja mis tahes vaheperioodi keskmine) maksumus. Standardiseeritud käibevara hulka kuuluvad: varud, lõpetamata toodang, valmistoodang; sel juhul jäetakse varude hulgast välja arendajate poolt kapitaalehituse eesmärgil ostetud ehitusmaterjalid. Standardiseerimata käibevara sisaldab raha ja igat liiki nõudeid

Mõnel juhul, kui ettevõte on väike ja põhivara liikumine ei ole nii intensiivne, kasutatakse põhivara keskmise aastamaksumuse arvutamisel lihtsustust. Nimelt kasutatakse jagaja 12 asemel jagajat 4, st mitte kuude, vaid aasta kvartalite arvu järgi.

Mõnikord määratakse põhivarade keskmine aastaväärtus nende eelmise kalendriaasta keskmise aastaväärtuse alusel.

Eelmise kalendriaasta keskmine põhivara aastamaksumus (kui võtta lihtsustatud, “kvartali” variant) saadakse summa jagamisel neljaga:

• pool põhivara maksumusest eelmise kalendriaasta 1. jaanuari seisuga;
• põhivara väärtus eelmise kalendriaasta 1. aprilli seisuga;
• põhivara väärtus eelmise kalendriaasta 1. juuli seisuga;
• põhivara väärtus eelmise kalendriaasta 1. oktoobri seisuga;
• pool põhivara maksumusest aruandeaasta 1. jaanuari seisuga.

Millist põhivara väärtust tuleks arvesse võtta - alg- või jääkväärtust (bilanss) - sõltub selle arvutuse eesmärgist.

Niisiis, kui näitaja määramiseks arvutatakse põhivara aasta keskmine maksumus varade tootlus, tuleks põhivara aasta keskmise maksumuse arvutamisel lähtuda nende algsest maksumusest, sest vastasel juhul, kui võtta arvesse bilansiline (jääk)väärtus, on kapitali tootlikkuse näitaja lihtsalt absurdne: mida rohkem kulunud põhivara. on, seda suurem on nende kasumlikkus. Põhivara tasuvus (kapitali tootlikkus) ei saa nende halvenemise tõttu tõusta.

Kui näitaja määramiseks arvutatakse põhivara aasta keskmine maksumus kapitalimahukus, võib põhivara aasta keskmise maksumuse arvutamisel lähtuda nii nende alg- kui ka jääkväärtusest, olenevalt analüüsi eesmärkidest - siinkohal ei saa üheselt nõu anda.

Kui arvutatakse põhivara aasta keskmine maksumus kindlaks kapitali ja tööjõu suhe, vastupidiselt kapitali tootlikkuse näitajale, on soovitatav võtta aluseks nende bilansiline (jääk)väärtus. Kulunud objektide esialgne maksumus suurendab kapitali ja tööjõu suhet ebamõistlikult.

Varalise seisundi hindamise põhikriteeriumid

1. Põhivara kasutuskordaja. Näitab, milline osa põhivara algsest soetusmaksumusest ei ole veel kulunud ehk teisisõnu veel tootele üle kandmata:

   Kg = (Pst – I)/Pst

   • Kg– sobivuse tegur
   • Pst- esialgne maksumus
   • JA- kulumine.

   Sobivuskoefitsiendi arvutamise valemit saab esitada erinevalt:

   Kg = Ost/Pst

   • Kg– sobivuse tegur
   • Ost- jääkväärtus
   • Pst- esialgne maksumus.

   Kuna kasutuskoefitsient ja kulumismäär on omavahel seotud (Kg + Ki = 1), saab põhivara kasutuskoefitsienti arvutada muul viisil:

   Kg = 1 – Ki

   • Kg– sobivuse tegur
   • Ki– kulumistegur.
2. Põhivara amortisatsioonimäär. Näitab põhivara amortisatsiooni astet, st osa põhivara maksumusest, mis kuulub mahakandmisele järgnevate perioodide kuluna:

   Ki = I/Pst

   • Ki– kulumistegur
   • JA- kulumine
   • Pst- esialgne maksumus.

   Ja kuna kulumistegur on kasutuskoefitsiendi lisand (kuni 100%), saab seda arvutada ka ühe ja töövõimekoefitsiendi vahena:

   Ki = 1 – Kg

   Nii kulumismäär kui ka töökõlblikkuse määr on pigem tinglikud põhivara tehnilise seisukorra näitajad. Selle põhjuseks on mitmed põhjused: inflatsioonimäärad, sarnaste varade turuhindade kõikumised, subjektiivne lähenemine kasutusea määramisele jne. Sellise tingimusliku koefitsiendi väärtust kui amortisatsioonikoefitsienti üle 0,5 peetakse aga ebasoovitavaks. Seetõttu ei tohiks sobivuskoefitsient olla sellest väärtusest madalam.

3. Põhivara uuendamise suhe. Näitab, milline osa perioodi lõpus olemasolevast põhivarast koosneb uutest objektidest:

   Ko = Pstp/Pstk

   • Co.– uuendustegur
   • Pstp– perioodil saadud põhivara algmaksumus
   • Pstk– põhivara algmaksumus perioodi lõpus

   Põhivara erinevate rühmade (tootmisobjektide rühmad, nende aktiivosa ja mittetootmissektoris tegutsevate objektide rühmad) jaoks on soovitatav arvutada eraldi uuenduskoefitsiendid. Samuti on mõttekas arvutada need eraldi kõigi vastuvõetud objektide rühmade ja eraldi nende jaoks, mis on kasutusele võetud. Viimasel juhul nimetatakse seda koefitsienti tavaliselt sisendkoefitsient.

   Lisaks on analüüsimisel soovitav võrrelda põhivara aktiivse osa uuenemismäära kõigi bilansis olevate objektide uuenemismääraga. Nii saab selgeks, milline osa uuenduse eest vastutab. Kui põhivara uuendamine ei toimu nende aktiivse osa arvelt, võib see kapitali tootlikkuse näitajat negatiivselt mõjutada.

   Põhivara uuendamine võib toimuda nii uute objektide soetamise kui ka olemasolevate moderniseerimise kaudu. Seetõttu tuleks uuendamistegurid sel juhul eraldi välja arvutada.

   Uuenduskoefitsiendi variatsioon on automatiseerimiskoefitsient:

   Ka = Psta/Pst

   • Ka– automatiseerimiskoefitsient
   • Psta– automatiseeritud objektide esialgne maksumus
   • Pst– kogu olemasoleva põhivara algmaksumus.
4. Põhivara pensionile jäämise suhe. Näitab, milline osa põhivarast aruandekuu jooksul kasutusest kõrvaldati.

   Kv = Pstv/Pstn

   • Kv- põhivara pensionile jäämise suhe
   • Pstv– perioodil võõrandatud põhivara algmaksumus
   • Pstn– perioodi alguses olemasoleva põhivara algmaksumus

   Põhivara erinevate rühmade (tootmisobjektide rühmad, nende aktiivosa ja mittetootmissektoris tegutsevate objektide rühmad) jaoks on soovitatav arvutada eraldi pensionimäärad. Samuti on mõttekas arvutada need eraldi kõigi pensionile jäänud objektide ja eraldi likvideeritud objektide kohta. Viimasel juhul nimetatakse seda koefitsienti tavaliselt likvideerimise suhe.

   Lisaks on analüüsimisel soovitav võrrelda põhivara aktiivse osa pensionile jäämise määra kõigi objektide pensionimääraga. Nii saab selgeks, millise osa arvelt utiliseerimine toimub.

5. Põhivara aktiivse osa osakaal. Näitab, millise osa olemasoleva põhivara kogumaksumusest moodustab nende aktiivne (tootmises osalev) osa:

   Jah = Psta/Pst

   • Jah– põhivara aktiivse osa osakaal (suhe)
   • Psta– aktiivsesse ossa kuuluva põhivara aasta keskmine maksumus
   • Pst– bilansis oleva põhivara maksumus (aastane keskmine).

   Põhivara aktiivse osa osakaalu ei pea arvestama aasta keskmisena. Sel juhul tuleks arvesse võtta põhivara jääki analüüsitava perioodi lõpus, arvestamata nende keskmist aastaväärtust.

   Selle näitaja kasv dünaamikas tähendab soodsat trendi.

6. Kapitali tootlikkus. Peegeldab toodete tootmisega seotud põhivara kasutamise tasuvust ja näitab, kui palju tooteid toodetakse iga põhivara maksumuse rubla kohta:

   Fo = Vp/OPF

   • Fo– kapitali tootlikkus (tootmisvarade tasuvus)
   • VP– aasta toodangu maht
   • OPF .

   Põhivara keskmise aastamaksumuse arvutamisel kapitali tootlikkuse näitaja määramisel tuleks lähtuda nende algsest maksumusest, mitte bilansist (jääk). Vastasel juhul saate absurdse tulemuse: mida lagunenud on seadmed, seda suurem on varade tootlus - seda ei tohiks juhtuda.

7. Kapitali intensiivsus. Kapitali tootlikkuse näitajale vastupidine näitaja. Näitab, kui palju põhivara on keskmiselt arvestatud iga toodetud toodete maksumuse rubla kohta.

   Fe = OPF/Vp

   • Fe– kapitalimahukus
   • OPF– tootmispõhivara maksumus (aastane keskmine)
   • VP– aasta toodangu maht.

   Põhivara keskmise aastamaksumuse arvutamisel kapitalimahukuse määramiseks võite lähtuda nii nende alg- kui ka jääkväärtusest, olenevalt analüüsi eesmärkidest.

8. Kapitali ja tööjõu suhe. Näitab töötajate varustatuse taset töövahenditega, nende tehnilist varustust:

   Fv = OPF/Ssch

   • Fv– kapitali ja tööjõu suhe
   • OPF– tootmispõhivara maksumus (aastane keskmine)
   • Ssch– keskmine tootmises hõivatud töötajate arv.

   Põhivarade keskmise aastamaksumuse arvutamisel kapitali ja tööjõu suhte määramiseks on soovitav võtta aluseks nende bilansiline (jääk)väärtus. Lagunenud objektide esialgne maksumus kaunistab oluliselt kapitali ja tööjõu suhet – seda ei saa lubada.

   Võib ka öelda, et kapitali ja tööjõu suhe näitab töökoha maksumus.

   Kapitali ja tööjõu suhet on soovitatav analüüsida nii ettevõtte kui terviku kui ka tootmis- ja tehnoloogiliste protsesside kontekstis.

   Madal kapitali ja tööjõu suhe võib viidata sellele, et ettevõte on arenenud tehnoloogiate omandamises maha jäänud, mis toob kaasa konkurentsivõime vähenemise. Kapitali ja tööjõu suhte kasv on tööviljakuse tõstmisel kõige olulisem tegur.

   Siiski ei maksa arvata, et kapitali ja tööjõu suhte kasv peegeldab alati soodsat trendi. On olemas nn kapitali-tööjõu limiit ning see määratakse igale ettevõttele eraldi. See piir kujuneb sõltuvalt sellest, kui palju kapitali ja tööjõu suhte suurenemine toob kaasa tööviljakuse kasvu. Seega peab olema täidetud järgmine tingimus:

   • ∆Fv > 0
   • ∆Pt > 0

   Kui kapitali ja tööjõu suhte tõusuga osutub tootlikkuse kasv üle nulli, siis peetakse tehniliste vahendite kasutamist efektiivseks ning kapitali ja tööjõu suhte piir ei ole veel saabunud. Tuleb märkida, et kapitali ja tööjõu suhte piirmäär on soovitatav määrata samamoodi kui näitaja ise - mitte ainult ettevõtte kui terviku, vaid ka üksikute tootmis- ja tehnoloogiliste protsesside jaoks, mis on olulisem. Ettevõtte kui terviku maksimaalne kapitali ja tööjõu suhe sõltub iga üksiku protsessi kapitali ja tööjõu suhtest.

   Samas tuleb kapitali ja tööjõu suhet analüüsides pöörata tähelepanu tööviljakuse kasvu välistele teguritele. Võimalik, et tööviljakuse kasvu ei mõjuta enam mitte kapitali ja tööjõu suhe, vaid seotud majandusharude ettevõtete tootlikkuse kasv või muud asjaolud. Tööviljakuse kasvu faktoreid on päris palju ja ei tasu kiirustada kõiki “teeneid” kapitali ja tööjõu suhtele omistama.

9. Materjali tarbimine. Näitab materjaliressursi kulu erikaalu toodanguühiku kohta. Seda mõõdetakse füüsilistes ühikutes (tehnoloogiline näitaja), rahaliselt ja protsentides (majandusnäitaja). Materjalimahukuse näitaja majanduslik väärtus arvutatakse tarbitud materiaalsete ressursside maksumuse osakaaluna toodanguühiku hinnas:

   Me = M/Vn x 100%

   • meh- materjalikulu
   • M– toodete tootmiseks kasutatud tooraine ja tarvikute maksumus
   • VP– analüüsitava perioodi toodangu maht

   Seega näitab materjali intensiivsus, kui palju materjali- ja toormekulusid tehakse iga toodangu rubla kohta.

   Mõnikord on soovitatav arvutada materjalimahukus materiaalsete ressursside maksumuse osana valmistatud toodete maksumusest. Sel juhul näitab valemi nimetaja toodangu mahtu mitte müügihindades, vaid selle maksumuses.

   Materjali intensiivsuse kulu(rahaline) näitaja on defineeritud kui erinevust üht või teist tüüpi toodanguühiku maksumuse (või müügihinna) ning selle tootmiseks kulutatud materjali ja tooraine maksumuse vahel. Sel juhul võetakse arvesse nende valemi komponentide keskmisi väärtusi.

   Tegeliku materjalimahukuse indikaatori ületamine selle standardnäitaja üle näitab reservide olemasolu standardse materjalimahukuse vähendamiseks, mis omakorda viitab tootmise kasumlikkuse tõusule.

   Standardne materjalikulu määratakse sõltuvalt ettevõtte tööstussektorist.

Põhivara kasutamise tõhususe üldine näitaja on kapitali tootlikkus:

kus S on põhivara keskmine alg- (asendus)maksumus; N - valmistoodete vabastamine.

Teine põhivara kasutamise efektiivsuse näitaja on kapitalimahukus:

Kapitalimahukuse muutus näitab põhivara väärtuse suurenemist või vähenemist 1 rubla võrra. valmistoodangut ja seda kasutatakse põhivara suhtelise säästu või kulude ületamise suuruse määramisel. Põhivara suhtelise säästu (ülekulu) suurus määratakse järgmise valemiga:

E rel (S) = (F e 1 – F e 0) N 1.

Põhivara väärtuse kasvutempo ja toodangu kasvutempo suhe võimaldab määrata kapitalimahukuse maksimaalse näitaja, s.o. põhivara kasv 1% toodangu kasv. Kui kapitalimahukuse maksimumnäitaja on alla ühe, toimub põhivara kasutamise efektiivsuse tõus ja tootmisvõimsuse rakendusastme tõus.

Vaatleme kapitali tootlikkuse ja kapitalimahukuse näitajate mõju toodangu mahu muutustele analüüsitud ettevõtte andmetel (tabel 25). Kapitali tootlikkuse kasv on tingitud tootmismahu kasvutempo ületamisest seadmete aasta keskmise maksumuse kasvutempost. põhivara kasvutempo on 294,6%, toodete kasvutempo aga 306,4%. Iga põhivara kasvu protsendi kohta on toodangu kasv 1,06 punkti (206,4/194,6).

Tootmismahu kasvu määrab tootmispotentsiaali laienemise mõju - summas 406 619,75 tuhat rubla. (337035 * 1,206) ja selle kasutamise efektiivsuse kasv summas 24655,25 tuhat rubla (0,048 * 510215). Kogumõju: 406619,75 + 24655,25 = 431275 tuhat rubla.

Põhivara laienemise mõju osakaal toodangumahule on 0,943 (406619,75/431275). Kapitali tootlikkuse mõju osakaal on 0,057 (24655,25/431275).

Olemasolev seos kahe teguri vahel toodangu mahus on tootmise kasumlikkuse tõstmise eelduseks. Toodete kapitalimahukuse vähenemine viitab suhtelise säästu olemasolule põhivarasse investeeritud vahendites. Suhtelise säästu suurus on:

(0,797 – 0,829) * 640210 = - 20436,01 tuhat rubla.

Tabel 25

Põhivara kasutamise näitajad

Põhivarasse investeeritud raha säästmise peamine tegur on kapitali tootlikkuse kasv.

Kapitali tootlikkuse suurendamist soodustavad:

§ tootmise mehhaniseerimine ja automatiseerimine, kõrgtehnoloogia kasutamine, olemasolevate seadmete kaasajastamine;

§ seadmete tööaja pikendamine;

§ seadmete töö intensiivsuse suurendamine;

§ põhivara aktiivse osa osakaalu suurendamine;

§ olemasolevate seadmete osakaalu suurendamine.

Olemasolevate seadmete tootmisse kaasamise ja tootmises kasutamise astet iseloomustavad järgmised näitajad:

Kui näitajate väärtus on ligilähedane ühele, siis kasutatakse seadmeid kõrgel kasutusastmel ja tootmisprogramm vastab tootmisvõimsusele.

Seadmete koormuse hindamiseks määratakse järgmised ajabilansi näitajad (tabel 26):

Tabel 26

Seadmete kasutusaja fondi iseloomustavad näitajad

Seadmete täisvahetuse kasutamise taset iseloomustab nihkekoefitsient K cm:

kus T r.cm on perioodil töötatud masinavahetuste tegelik arv; T max – maksimaalne võimalik masinavahetuste arv paigaldatud seadmetega sama perioodi ühes vahetuses.

Seadmete vahetusesisese kasutamise astet iseloomustab seadmete koormustegur Kz:

Nominaalaja kasutamise astet mõõdetakse efektiivse fondi ja nominaalaja suhtega:

Põhjus-tagajärg seoste analüüs kapitali tootlikkuse faktorisüsteemis võimaldab konstrueerida mitmeid deterministlike faktorimudelite variante. Lihtsaim neist: põhivara kapitalitootlikkuse (F o) sõltuvuse mudel põhivara aktiivse osa kapitalitootlikkusest (F a) ja aktiivse osa erikaalust (D a):

F o = F a * D a,

samuti põhivara kapitalitootlikkuse sõltuvuse mudel olemasolevate masinate ja seadmete kapitali tootlikkusest (F o d), aktiivse osa osatähtsusest põhivara maksumuses (D a) ja operatiivtegevuse osakaalust. seadmed aktiivses osas (D d):

F o = F o d * D a * D d.

Kapitali tootlikkuse näitajat mõjutavate tegurite analüüsimiseks teisendatakse olemasolevate seadmete kapitali tootlikkuse faktormudel järgmiselt:

Seega on põhivara kapitali tootlikkuse faktormudel järgmine:

F o = D a * D d * K cm * K z * T d * t cm * H h * 1 / s d.

Tabeli 27 andmete põhjal määrame faktormudeli abil olemasolevate seadmete kapitalitootlikkuse ja põhivara kapitalitootlikkuse:

Kontrollime tulemusi algse valemi abil:

Tabel 27

Andmed kapitali tootlikkuse arvutamiseks

Seejärel arvutame ahela asendusmeetodi abil tegurite mõju:

1. Kapitali tootlikkuse muutus põhivara aktiivse osa osakaalu muutumise tõttu:

DF o (D a) = F o d * DD a * D 0 d = 3,043 * 0,1488 * 0,8037 = 0,3639 hõõruda / hõõruda.

2. Kapitali tootlikkuse muutus olemasolevate seadmete erikaalu muutumise tõttu:

DF o (D d) = F o d * D 1 a * DD d = 3,043 * 0,6422 * 0,0232 = 0,0453 hõõruda / hõõruda.

3. Põhivara kapitalitootlikkuse muutus olemasolevate seadmete kapitali tootlikkuse muutuste mõjul:

DF o (F o d) = DF o d * D 1 a * D 1 d =- 0,68 * 0,6422 * 0,8269 =- 0,3611 hõõruda / hõõruda.

Tegurite kogumõju on: 0,3639 + 0,0453 – 0,3611 = 0,0481.

Arvutustulemused võtame kokku tabelis 28. Kapitali tootlikkuse kasv on tingitud positiivsetest muutustest põhivara koosseisus, kuid on piiratud olemasolevate seadmete kapitali tootlikkuse vähenemisega.

Arvutame välja tegurite mõju olemasolevate seadmete kapitali tootlikkuse muutustele.

1. Kapitali tootlikkuse muutus töövahetuste muutuste mõjul:

DF o d (K cm) = DK cm * K 0 z * T 0 d * t 0 cm * B 0 h * 1 / s 0 d,

DF o d (K cm) = 0,23 * 0,684 * 305 * 8 * 6,019 * 1 / 6867 = 0,3364 hõõruda / hõõruda.

2. Kapitali tootlikkuse muutus seadmete koormuse muutuste mõjul (tööaja kasutamise efektiivsus vahetuse ajal):

DF o d (K z) = K 1 cm * DK z * T 0 d * t 0 cm * B 0 h * 1 / s 0 d,

DF o d (K z) = 2,31 * 0,014 * 305 * 8 * 6,019 * 1 / 6867 = 0,0692 hõõruda / hõõruda.

3. Kapitali tootlikkuse muutus seadmeühiku keskmise tunnitoodangu muutumise tagajärjel:

DF o d (V h) = K 1 cm * K 1 z * T 0 d * t 0 cm * DV h * 1 / s 0 d,

DF o d (V h) = 2,31 * 0,698 * 305 * 8 * (- 0,59) * 1 / 6867 = - 0,3405 hõõruda / hõõruda.

4. Kapitali tootlikkuse muutus seadme ühiku keskmise maksumuse muutumise tagajärjel:

DF o d (s d) = K 1 cm * K 1 z * T 0 d * t 0 cm * B 1 h * [ 1 / s 1 d - 1 / s 0 d ],

DF o d (s d) = 2,31 * 0,698 * 305 * 8 * 5,424 8 (1 / 9030,67 - 1 / 6867) = - 0,7446 hõõruda / hõõruda.

Vahetuse kestus ja tööpäevade arv ei mõjuta kapitali tootlikkust, kuna eeldatakse, et need ei muutu. Kõigi tegurite kogumõju olemasolevate seadmete kapitali tootlikkuse muutustele on järgmine:

DF o d = 0,3364 + 0,0692 - 0,3405 - 0,7446 = - 0,6795 hõõruda / hõõruda.

Arvutustulemused võtame kokku tabelis 28. Vahetuste ja seadmete koormustegurite suurenemine viitab tööajakadude vähenemisele (kogu päeva ja vahetusesisesed seisakud), millel on positiivne mõju seadmete kapitali tootlikkuse muutustele. Suurenenud seadmete kasutamise tulemusena kasvas kapitali tootlikkus 0,4056 rubla/rub. (0,3364 + 0,0692).

Kapitali tootlikkusele avaldasid negatiivset mõju seadmete keskmise tunnitoodangu langus ja seadmeühiku keskmise maksumuse tõus.

Teise astme tegurite summaarne mõju kapitali tootlikkusele arvutatakse olemasolevate seadmete kapitali tootlikkuse mõju suuruse ja iga teise taseme teguri mõju osakaalu korrutisena, s.o. aktsiaosaluse teel.

Iga teguri mõju suuruse ja põhivara kapitali tootlikkuse hälbe suuruse suhe näitab iga teguri mõju osakaalu kogunäitaja hälbele. Nagu nähtub tabelist 28, avaldas kapitali tootlikkuse näitajale kõige olulisemat negatiivset mõju seadmeühiku keskmise hinna tõus ja seadmeühiku tootlikkuse langus. Nendel teguritel on kapitali tootlikkusele mitmesuunaline mõju: seadmete keskmise hinna tõus viitab reeglina seadmete tootlikkuse tõusule ja vastupidi.

Tabel 28

Tegurite mõju põhivara kapitali tootlikkusele

Põhivara on materiaalne vara, mida ettevõte hoiab eesmärgiga kasutada seda kaupade tootmisel või tarnimisel, teenuste osutamisel, rendile andmisel teistele isikutele või haldus- ja sotsiaal-kultuuriliste funktsioonide täitmiseks, eeldatav kasulik eluiga. mis on pikem kui üks aasta (või töötsükkel, kui see kestab kauem kui aasta). Põhivara väärtust, millest on maha arvatud akumuleeritud kulum, nimetatakse põhivaraks või jääkväärtuseks. Põhivara võetakse arvele selle algses soetusmaksumuses, kuid edaspidi kajastatakse põhivara bilansis selle jääkväärtuses. Põhivara jääkväärtus määratakse algse soetusmaksumuse ja amortisatsioonikulu vahena. Arvestatakse põhivara koosseisus.

Tabel 4 - Põhivara struktuur, tuhat rubla.

Näitajad
1. Põhivara (kokku)
kaasa arvatud:
2.Hooned ja rajatised
3. Masinad ja seadmed
4.Sõidukid
5.Tööstus ja majapidamine. inventar
6. Maatükid ja keskkonnakorraldusrajatised

Tabelist 4 on näha, et põhivara kasvas aruandeaastal 85 miljoni rubla võrra, sest Peaaegu kõigis punktides on näitajate tõus.

2.3 Põhivara analüüs Põhivara osakaal varades

Näitaja on struktuurianalüüsi koondtulemus ja iseloomustab varade põhivaraks kapitaliseerimise astet.

Arvutusvalem:

Põhivara osakaal varades = põhivara maksumus / bilansimaht

Põhivara osakaal varades = 256 575/574 661 = 0,45

OPF-i aktiivne osa esindab neid töövahendeid, mis kõige otsesemalt ja aktiivsemalt mõjutavad tööobjekte nende valmistooteks töötlemise protsessis. OPF-i aktiivne osa hõlmab masinaid ja seadmeid, ülekandeseadmeid ja eritüüpi tööriistu. OPF-i passiivne osa- need on seda tüüpi töövahendid, millel ei ole toorainete valmistooteks töötlemisel otsest mõju tööobjektidele. Samal ajal on seda tüüpi OPF-i olemasolu objektiivselt vajalik. OPF-i passiivne osa hõlmab hooneid, rajatisi, sõidukeid ja seadmeid.

Põhivara aktiivse osa osakaal

Näitab, millise osa olemasoleva põhivara kogumaksumusest moodustab nende aktiivne osa (osalemine toodete tootmises). Põhivara aktiivseks osaks on masinad, seadmed ja sõidukid. Selle näitaja kasvu ajas peetakse tavaliselt soodsaks trendiks.

Arvutusvalem:

Põhivara aktiivse osa osakaal = põhivara aktiivse osa maksumus / põhivara maksumus

Põhivara aktiivse osa osakaal (2014) = 473 734/474 684 = 0,998

Põhivara aktiivse osa osakaal (2013) = 388 593/389 550 = 0,998

Käibekapitali osakaal varades -valem selle arvutamist käsitletakse artiklis - see näitab käibevara suhet ettevõtte koguvarasse, sealhulgas põhivarasse. Vaatleme üksikasjalikumalt selle näitaja arvutamise funktsioone.

Mida näitab käibekapitali osakaal varades ja kuidas seda arvutatakse?

Käibekapitali (WC) osa ettevõtte varades arvutatakse järgmise valemi abil:

DO = OS / A,

OS - ettevõtte käibekapitali kogusumma teatud kuupäeva seisuga;

A on kõigi varade väärtus sama kuupäeva seisuga.

Esimese näitaja arvutamiseks peate liitma näitajad organisatsiooni bilansi järgmistel ridadel:

• 1240 (finantsinvesteeringud);
• 1250 (ettevõtte raha, samuti raha ekvivalendid);
• 1230 (debitoorsed arved);
• 1210 (ettevõtete varud);
• 1220 (soetatud väärtuste käibemaks);
• 1260 (muud käibevaraks liigitatud varad).

Ettevõtte arvestuspoliitika võib ette näha pikaajaliste (tähtajaga üle 12 kuu), samuti madala likviidsusega (maksmata jätmise väljavaadetega) nõuete väljaarvamise käibevarast.

Ühest küljest võib seda tüüpi nõuete arvamist bilansi käibevara hulka finantsõiguse seisukohalt pidada täiesti loomulikuks lahenduseks. Teisest küljest Venemaa reguleerivate asutuste soovituste tasemel (eelkõige Vene Föderatsiooni rahandusministeeriumi 24. jaanuari 2011. aasta kirjas nr 07-02-18/01), samuti IFRS-i alusel. standardite (eelkõige standardi IAS 1 paragrahvis 60 sätestatud) järgi võib leida sõnastusi, mille kohaselt saab vähelikviidseid ja pikaajalisi nõudeid liigitada põhivaraks. Sel juhul selle summat vaadeldavasse valemisse ei kaasata.

Valemi teine ​​näitaja vastab bilansi real 1600 kajastatud väärtusele.

Kui suur võiks olla käibekapitali osa normväärtus varades?

Varade käibekapitali osa standardväärtus määratakse optimaalsel väärtusel, lähtudes äriprotsesside valdkonna spetsiifikast. Üldjuhul soovitatakse põhivara osakaalu varades 50% või rohkem. Positiivselt hinnatakse ka selle osakaalu suurenemist ajas – mõõdetuna erinevatel perioodidel.

Tavaliselt, mida suurem see osakaal, seda likviidsemaks peetakse ettevõtte varasid ja seda maksevõimelisemaks peetakse ettevõtet lühiajaliste kohustuste tasumisel. Seetõttu võib see näitaja olla oluline investori või ettevõtte tulevase võlausaldaja jaoks.

Käibekapitali osakaalu normi määramisel varades võib arvesse võtta teiste organisatsioonide majandustegevuse tulemusi - kui teave nende kohta on ettevõtte juhtidele kättesaadav.

Tulemused

Käibekapitali osatähtsus varades on käibekapitali (käibevara bilansis) suhe koguvarasse (bilansis olevate käibe- ja põhivarade summa). Selle standardnäitaja kehtestatakse konkreetse ettevõtte tootmiskorralduse eripärade põhjal.

Käibevaraga seotud ettevõtte majandusnäitajate analüüsiga saate lähemalt tutvuda artiklites:

• ;
• .

Seetõttu tuleb investeeringud pikaajalistesse varadesse tagasi maksta tuleviku arvelt

jooksvad tulud. Indikaatoril on selged valdkonna eripärad.

Indikaatori väärtuse järsud muutused on võimalikud ainult äritegevuse liigi radikaalse muutumise korral.

5. Põhivara aktiivse osa osakaal.

See suhtarv näitab, milline on põhivara osa

on varad, mis on otseselt seotud tootmise ja tehnoloogiaga

loogiline protsess. See arvutatakse järgmise valemiga:

Põhivara aktiivse osa maksumus (1,2)

d te = põhivara maksumus

Mõistel "osusüsteemi aktiivne osa" on kaks peamist tõlgendust.

uued vahendid.”Esimese tõlgenduse järgi hõlmab see kõiki peamisi

vahendid, välja arvatud hooned ja rajatised. Levinum

Õige ei ole teine ​​tõlgendus, mille järgi aktiivne osa viitab

Seal on ainult masinad, seadmed ja sõidukid. Selle kasv

näitajat aja jooksul peetakse tavaliselt soodsaks trendiks, kuigi seda väidet ei tohiks võtta sõna-sõnalt.

6. Kulumismäär.

Iseloomustab eelmiste perioodide kulude katteks maha kantud põhivara maksumuse osakaalu algses (asenduses)

maksumus ja arvutatakse valemi abil

Akumuleeritud kulum (1,3)

Kde = esialgne (taastamine)

põhivara maksumus

Selle näitaja täiendamine 100%-ni on sobivuskoefitsient. Mõlemaid koefitsiente kasutatakse analüüsides sageli põhivara seisukorra iseloomustamiseks nii üldiselt kui ka üksikute liikide puhul. Siiski on vaja selgelt mõista, et kulumis- ja kasutuskoefitsiendid:

Need ei ole otseselt seotud põhivara füüsilise või moraalse kulumisega;

Need ei võta arvesse põhivara kasutamise intensiivsust, eriti vahetusi;

Nende väärtused sõltuvad täielikult ettevõtte poolt amortisatsiooni arvestamise metoodikast, s.o. põhivarasse tehtud ühekordsete investeeringute kuludesse kandmise meetodid.

Mõnede hinnangute kohaselt on ühtse amortisatsioonimeetodi kasutamisel

kulumisteguri väärtust üle 50% peetakse ebasoovitavaks

tel.

7. Uuendamise määr.

Näitab, milline osa aruandeperioodi lõpus olemasolevast põhivarast koosneb uuest põhivarast, ja arvutab

arvutatakse järgmise valemi järgi:

Perioodil saadud (uue) põhivara maksumus

Knfa = põhivara maksumus perioodi lõpus

8. Hõõrdumismäär.

Näitab, milline osa põhivarast, millega ettevõte aruandeperioodil tegevust alustas, võõrandati riknemise ja

muud põhjused.

Arvutusvalem on järgmine:

Perioodil kasutusest kõrvaldatud põhivara maksumus (kantud maha)

Kofa= Põhivara maksumus perioodi alguses

Tuleb märkida, et nii seda kui ka eelmist näitajat saab aruandlusandmete järgi arvutada ainult tingimuslikult, kuna lisas

Bilansis on andmed kõigi laekunud kohta

(pensionil olevad) põhivarad ja mitte tingimata uued (maha kantud)

9. Käibevara struktuuri koefitsient.

Reeglina jagunevad käibevarad kolme rühma:

käibevara (inventar), arveldavad vahendid

takh (nõuded arved) ning raha ja raha ekvivalendid. See plokk käsitleb: a) seadmete struktuuri analüütilist hindamist;

ettevõtte vara ja b) eelistatava käibevara liigi osakaal

on selle ettevõtte jaoks kõige olulisem. Niisiis, sisse

Kauplemisorganisatsiooni jaoks sellist tüüpi vara nagu

Tooted [6].

1.2.3 Maksevõime, likviidsuse ja finantsstabiilsuse hindamine.

Ettevõtte finantsseisundi analüüsimise üks peamisi ülesandeid on uurida näitajaid, mis peegeldavad ettevõtte finantsstabiilsust.

vost. Seda iseloomustab stabiilne tulude ületamine kuludest, rahaliste vahendite vaba manööverdamine ja tõhusus

nende tõhus kasutamine jooksvate (operatiiv)tegevuste protsessis

telnosti.

Finantsstabiilsuse analüüs konkreetsel kuupäeval (kvartali lõpp).

aasta) võimaldab teil kindlaks teha, kui ratsionaalselt haldab ettevõte perioodi jooksul oma ja laenatud vahendeid,

enne seda kuupäeva.

Oma rahaliste vahenditega, mis ettevõttel on, on peamiselt neto (jaotamata)

kasum ja amortisatsioonikulud. Väline märk rahalisest

Jätkusuutlikkuse võti on majandusüksuse maksevõime.

Maksevõime on ettevõtte võime oma eesmärke täita

rahalised kohustused, mis tulenevad äri-, krediidi- ja

muud maksetehingud.

Ettevõtte rahuldavat maksevõimet kinnitavad sellised formaalsed parameetrid nagu:

1) vabade vahendite olemasolu arveldus-, valuuta- ja muudel pangakontodel;

2) pikaajaliste viivisvõlgade puudumine tarnijate, pankade, personali, eelarve, eelarveväliste vahendite ja muude laenude ees

3) oma käibekapitali olemasolu (puhaskäibekapital)

la) aruandeperioodi alguses ja lõpus.

Madal maksevõime võib olla kas juhuslik või pikaajaline.

noa (krooniline). Viimane tüüp võib viia ettevõtte pankrotti.

Finantsstabiilsuse kõrgeim tüüp on võime

kohustus arendada peamiselt oma rahastamisallikatest.

Erinevat tüüpi allikate (omakapital, pikaajalised ja lühiajalised laenud ja laenud) üksikasjalikuks kajastamiseks moodustamisel

Varude haldamisel kasutatakse näitajate süsteemi

1. Oma käibekapitali olemasolu arveldusperioodi lõpus määratakse valemiga:

SOS = SK-BOA, (1,7)

kus SOS on oma käibekapital arveldusperioodi lõpuks;

SK – omakapital (bilansi III jagu “Kapital ja reservid”);

SAI – põhivara (bilansi I jagu).

2. Oma ja ennetähtaegselt laenatud finantseerimisallikate olemasolu

Reservide (SDI) vähendamine määratakse järgmise valemiga:

SDI = SK – VOA + DKZ (1,8)

või SDI = SOS + DKZ,

kus DKZ – pikaajalised laenud ja laenud (bilansi jagu IY „Pikaajaline

kiireloomulised kohustused").

3. Varude moodustamise peamiste allikate (OI) koguväärtus

OIZ = SDI + KKZ, (1,9)

kus KKZ – lühiajalised laenud ja laenud (bilansi Y jagu „Lühiajalised

kiireloomulised kohustused").

Selle tulemusel saab määrata kolm varude saadavuse näitajat:

nende rahastamisallikad:

1. Oma- ja pikaajaliste allikate ülejääk (+), defitsiit (-).

Varude finantseerimine (IFI)